Narva Fun-ist on möödunud kuu. Kuna tegemist oli äärmuslikes tingimustes peetud etapiga, siis püüan ajaloo huvides ka korraldaja poolt mõned emotsioonid kirja panna.
Oli tõesti karm võistlus. Kiprite koosoleku lõpuks vahutas meri kogu silmapiiri ulatuses. Kaldal mõõtsime tuule tugevuseks 20 sõlme, hiljem merel kuni 30 sõlme. Samas tuule suund oli turvaline, ehk kõik kes hakkama ei saa maanduvad lõpuks ikkagi randa. Seda siis Eesti poole, mitte Venemaale. Kiprite koosolekul sai hoiatatud, et kui kaatriga jõesuust merele ei saa, siis pole midagi teha.
Samas korraldaja oli tormisteks oludeks väga hästi ette valmistunud. Kohtunike kaatriks oli tellitud merepääste suur (7-8m) kummikas. Kaatrijuhid kogenud merd näinud mehed. Sättisime sadamas märgid, ankrud, otsad ja raskused käe järgi paika, sest merel ei oleks olnud sellega võimalik tegeleda. Kapten andis viimased juhtnöörid, selgitas igaühe asukohti, jagas välja päästeraketid, kinnitas reisijad turvalindiga kaatri külge ning läksime.
Oi-oi, jõesuu oli kole. Eesti pool lagunenud kai, puidust postid, mille otsa ei tahaks keegi sattuda ja Venemaa poolel Venemaa, sinna lihtsalt ei tohi kanduda. Laine murdus otse sisse. Pikk kaater kadus kogu pikkuses lainevahesse ja laineharjal sai jälle veidi käiku anda. Liigne käik tähendas peale lainet kolme nelja meetrist vabalangust. See kontrollimatu kukkumine polnud üldse lõbus. Paar korda tõmbas murdlaine üle kaatri, aga välja saime. Ümber keeramise võimalust jõesuus lihtsalt polnud. Kapten üritas kogu aeg suuremaid laineid vältida, püüdsime kõik tormiste oludega pisut harjuda. Märgid olid õnneks alles, nüüd tuli tegeleda võistlusrajaga. Fotograaf teatab et enam ei suuda, mahlad on lahti, viige mind tagasi. Teatan, see pole võimalik, tagasiteed pole. Ütleb et viige mind ranna poole, ujun kaldale. Teatan et seda riski me ei võta (tõonäoliselt tähendaks see kaatri hukku), kannata ära, enam hullemaks ei lähe. Fotograaf toitis kalu, sinna need pildid siis jäid.
Teel Meresuu Spa ranna poole leidsime pisut rahulikuma ala. Kapten leiab mahti sõna võtta, väidab et need olud on ka neile esmakordne kogemus. Teatan et teen ennast turvaotsast lahti ja hakkan märkidega tegelema. Hea eeltöö tõttu sujus kõik kiiresti. Uskumatu, isegi kaatri ankru sain kuni nelja meetriste lainetega pidama. Saabuvad esimesed surfarid. Ootame, aga palju aega pole, sest omal ka juba kergelt sees keerab. Näen et mõned sõidavad, ega neid rohkem ilmselt tulegi, aeg on ammu täis, otsustan alustada startidega.
Esimeses on väga vähe osalejaid. Tom on stardis vees nagu vesimärk, näen silmist et on raske, aga abi ei küsi. Teises stardis on juba pisut rohkem osalejaid. Ühe suurema murdlainega käib kaatris mingi raksatus. Pühime silmad puhtaks ja hakkame uurima. Selgus et kaatri keskonsool oli liikunud paarkümmend sentimeetrit tahapoole, see loksus, oli põhja küljest osaliselt lahti. Kuna rajale oli tulnud veel osalejaid ja kaatri olukord oli stabiilne, otsustasime ühe stardi veel ära kannatada. Tehtud.
Märke täna küll kätte ei saa, fotograaf on näost valge, liigume otse sadamasse. Tagasitee sujub pisut kergemini. Siinkohal tunnustus kaptenile, eksimisruumi jõesuus ei olnud. Sadamas selgub et kaatrit ootab ees min nädala pikkune remont. Kes teab, võibolla lihtsalt ei tahetud enam mingi surfi pärast riskida. Tagasi võistlejate juurde. Emotsioone on seinast seina, samas ühtegi protesti pole, seega sõidud lähevad kirja. Tagantjärgi selgus, et olime distantsi paigutanud mitte Meresuu Spa ette vaid kõrval asuva sarnase rannakompleksi ette. Ega seal valikut polnud, tuli otsida võimalikult rahulik piirkond. Meresuu Spa ees ju vahutas päris hullult.
Teine päev. Suurt kaater on katki ja väikest pole mõtet tuua. Tuul keerab selle jõesuus lihtsalt kummuli. Samas tuul oli keeranud paremale, ehk puhus nüüd pikki randa. Pakkusin rannast startimise plaani – korraldaja silmad läksid särama. Arutasime koos turvalisuse küsimusi, misjärel jagasin ülesanded laiali. Märgid olid eilsest ilusti sees, otsustasin võistlust jätkata. See sobis pea kõigile. Isegi Techno lapsed püüdsid mis suutsid. Plaan töötas. Esimese päeva kolmele sõidule lisandus veel viis sõitu, kusjuures viimases kolmes sõidus läbis raja ka üks noor Techno sõitja. Üritus kandis välja võistluse mõõdu – uhh!
Alan Mitšulis
Foto autor Aleksandr Kozulin
Pildid – autor Aleksandr Kozulin
Tagantjärele olen mõelnud, et öösel oli tuul vaiksem. Võibolla oleks võinud laupäeva õhtuni oodata, et vahetult enne päikseloojangut sõitudega katsetada. Aga kes see ikka viitsib nii kaua rannas passida. Pealegi on see kõik tagantjärele tarkus. Korraldaja sõnul puhub Narva-Jõesuus selline tuul max 2 korda aastas. Seekord eksis torm just Fun-i nädalavahetusele – bad luck. Samas kindlasti oli see põnev ja õpetlik kogemus kõigile.
Võitjad poodiumil.
Foto autor Aleksandr Kozulin.
