Purjetajad teavad, millest jutt käib. Kes mitte, siis tegemist on rajamärkidega, millel puudub ots, kett või ankur. Kogu see tava-kola on asendatud mootorite, elektroonika ja akuga. See on areng, millest isegi raudsete reeglite ja traditsioonidega spordiala nagu purjetamine, mööda ei hiili. Lõuna-Euroopas ja Põhja-Ameerikas on robotmärgid laiemalt levinud. Sealsed sügavamad järved ja roheline mõtlemine soodustab robotmärkide kasutamist ja seeläbi ka arengut. Meie regioonis on valdavalt suhteliselt madalad veed. Ka roheline mõtlemine on pigem mood kui kohustus. Ehk et otsest vajadust nagu polegi. Siinset arengut takistavaid tegureid on veel mitmeid, aga ei hakka neid loetlema.
Mina usun, et antud innovatsioon nii maailmas kui siin Eestis on siiski paratamatu. Varem või hiljem vallutavad need vidinad ka meie veed. Miks ma nii arvan? Nimelt on ka minul au teinekord purjetamise üritusi juhtida või lausa korraldada. Mu töövahenditeks ongi rajamärgid, vahel koos märgipanijatega. Omajagu tülikas ning ka kulukas oli kogu aeg laenata võõraid märke, sebida märgipanijaid või rentida märgikaatreid. Sellest probleemist saigi alguse mu oma märgiprojekt. Tänaseks oman juba päris pikka (ca 3a) robotmärkide valmistamise, testimise ja kasutamise kogemust.
Mu töölaualt/töökojast on läbi käinud kümneid projekte ja erinevas staadiumis tooteversioone. Hulk materjali on leidnud oma koha prügikastis. Alles täna olen asjadega nii kaugel, et julgen robotitest ääri-veeri kirjutada. Mõned on näinud kuidas mu mänguasjad reaalselt merel töötavad. Täna on olemas täiesti korralik ühe raja robotite sett, so neli rajamärki + stardi ja finiši pin-end. Lisaks on ette näidata nende reaalsed võistlused nii kodu- kui külalisregattidelt.
Algus oli loomulikult jube raske, aga mida aeg edasi seda lõbusamaks läheb. Mäletan aegu, mil õpetasin, et merel garanteerib tulemuse mõlemast otsast teritatud pliiats ja veekindel paber. Igal võimalusel tuleks vältida telefone või muud elektroonikat. Täna olen ise see, kes saadab merele kuus iseseisvat robotit (arvutid). Vajadusel jagan neile erinevaid käske – liigu sinna, seisa paigal, tule koju ja jälgin laekuvaid andmeid. Uskumatu, aga isegi tuulelint tundub kuidagi vana ja mõttetu. Ekraanigraafikast näen ju igal hetkel märkide jooksvaid andmeid. Näiteks värava-märke võib liigutada sisuliselt poole meetri täpsusega, mis ankruga märkide puhul ei pruugi olla väga lihtne. Täna ei oska küll öelda, kuhu see asi sedasi välja areneb.
Antud märgid on 125cm kõrgused. Sobivad tuulepiirid 5-25kn ja akud peaks vastu pidama 2 päeva, st ühe nädalavahetuse. Tugeva tuulega olen igaks juhuks ikka iga päev laadinud. Märkide liikumiskiirus punktist A-B on võrdne keskmise Optimist paadi kiirusega, so turvaline ja samas ka piisavalt kiire. Pealsed on täispuhutavad. Kogu komplekt on suht kompaktne. Pakitult mahuvad ära väiksemasse autosse. Hooldamine ja hoiustamine on senisest oluliselt erinev. Mingi külm ja märg kuurinurk selleks enam ei sobi. Vajalik on laadimisnurk või laadimistorn. Majandamisega olen seni ise hakkama saanud, seda siiski väiksemate regattide näitel. Aga iga korraga avastan midagi uut, ning koguneb mõtteid kuidas asju veelgi lihtsustada. See on olnud põnev aeg!
Tänan siinkohal kõiki sõpru, motivaatoreid ja koostööpartnereid, kes antud projektis oma aja ja teadmistega osalesid või osalevad. Tänu ka teistele korraldajatele ja võistlejatele, kes riskisid võimaldades oma võistlustel erinevas staadiumis roboteid testida. Nüüd need asjad justkui toimivad, ka siin Eestis!
