Esmaspäeva õhtupoole oli juba tunda, et õhk kisub jahedamaks ja ka tuult tuli. Ööga olid tänavad kuivanud ja järvejääl olnud vesi suures osas samuti. Kohati olid veel pehmed kohad sees, kuid päeva jooksul tahenesid needki aina enam. Lumest, mis kuu aja jooksul järvele kogunenud oli, on järgi riismed – täpselt niipalju, et slaalomiplats (mida usinasti puhastati regulaarselt juba nädalaid) välja arvata, on kogu jää väga-väga ebaühtlane. Kuna nüüd jäävad miinustemperatuurid püsima, siis muutusi selles osas tulemas ei ole. Ka slaalomiplatsiga, mis esialgu paistis täna ideaalne, on probleeme, sellest allpool.
Täna oli, nagu juba eile otsustati, treeningpäev. Ennelõunal oli vaba sõitmine, peale lõunat harjutati natuke starte ja rada (kelgud ja tiivad). Kuna lohetajad on eemal ja Eestist kedagi ei ole, siis loheteemad jäävad pigem kõrvale. Täna harjutatavaks slaalomiks oli taas kaheksat sisaldav allatuulerada. Kes eelmisel aastal Lahtis kohal olid, neile on see skeem tuttav. Endiselt sisaldab selline rada sissekirjutatud ohte, samas võrreldes eelmise aastaga on rada suurem ning seega ruumi on rohkem.
Kõik oleks tore, aga – slaalomiplats (ja ka jää mujal, kuhu jõudsime), on täis liiva ja muud sodi. Mitte natuke, aga sissekülmunud suuremaid ja väiksemaid kive, liivavaalusid, puulehti jms. Oma osa annab kindlasti see, et autodega sõidetakse sisuliselt raja kõrvale. Tahes-tahtmata tuleb sellega kaasa sodi. Samas Boris, kes käis ühe kaasvõistlejaga ka kaugemal sõitmas, ütles, et seal on samuti sodi jää peal. Raske on ette kujutada, kuidas see sulaga siis jää peale kõik kogunes, aga kuidagi see juhtunud on. Tulemus on see, et juba peale paari sõitu on uisud nürid. Lihvimismasin sai õhtu läbi vatti ja töö lihvimiskividega jätkub ilmselt hiliste tundideni. Isegi tagurpidi tõmmates olid uisuteral konarused (mis ei olnud enam mingi tera) tunda. Paistab, et oma rolli hakkabki mängima see, kes suudab kahe sõidu vahel uiske teritada. Korraldajad pidid küll mõtlema, et ehk lasevad õhtul platsile veel vett peale, kuid sadama hakanud kerge lumi seda ilmselt ei võimalda.
Kuigi ilmselgelt masinad ja tehnika võistlusplatsi kõrval on problemaatilised, on ka häid külgi: kõik on käe-jala juures, kaldale ei pea kilomeetrit kõndima, vaid saab sõita (väga libe oli täna pealegi), soojenudsega telgid raja kõrval. Sealsamas tehti ka tünni sees lõket, mille suitsu tuul kohati raja suunas puhus ja mille peale naersime, et väike lisasodi rajal, mis põletmisega ikka kaasenda võib, enam palju hullemaks ei saa teha. Päev otsa kõlaritest tulev muusika hakkas ka häirima. Samas skippersi kokkukutsumiseks vilet ei olnud või ei kasutatud, ning kõik hõigati kohale, küll ilma mikrofonita ja seega see võttis aega.
Rootslaste varustus jõuab kohale kolmapäeva pärastlõunal. Siiski saavad nad esimesel võistluspäeval osaleda, sest kaasvõistlejate ja kohalike abiga kombineeriti neile varustused kokku. Pole küll oma ja harjumuspärane, aga vähemalt saavad mingid tulemused kirja.
Peab mainima, et seltskond ja korraldajad on väga sõbralikud ja abivalmis, mõtlevad kaasa ja aitavad lahendusi leida. Ükski küsimus ei ole vastuseta jäänud. Ka niisama tuleb ikka keegi juttu ajama, kui tegevusetult seisma jääda. Tegvused on üldiselt läbimõeldud ja uisa-päisa sebimist ei ole.
Treeningpäeva pildid (autor Enda Pärisma): https://slaalom.ee/2019/02/06/fotod-wissa-2019-i/
