Reede hommikune skippers oli välja kuulutatud kell 8, nii olid võistlejad varahommikuses kõrbedas külmas kohal. Kõik pakkimata varustus oli jääs ja härmas, korraldajad olid mures, et kas telgid ikka jäävad püsima. Skippers algas aga hoopis ligi kolmveerand tundi hiljem, sest ühte korraldajatest lihtsalt ei olnud. Skippersid on siin jätkuvalt “demokraatlikud” arutelud teemal, mida ja kuidas oleks sobiv teha. Väga harjumatu, sest isegi Eesti tasemel suuremate võistluste puhul meil selliseid arutelusid skippersitel ei toimu, rääkimata siis rahvusvahelistest.
Hommikut otsustati alustada kursisõiduga kõikidele klassidele. Nii mõnigi võistleja jättis välja minemata. Kraadi järgi oli külma ehk ca -15C, andis oma osa tugev kuiv tuul ja seega tajutav külm oli kindlasti pigem -25 ligi. Seega hoiti end pigem teiste distsipliinide jaoks, sest tänaseks päevaks lubati erinevaid sõite. Samas oli juba eile näha, et kursisõidust loobus järjest enam ja enam kelkude ja tiibadega võistlejaid. Kolmest kursisõidu stardist võitis kaks Boris ja üks võit läks rootslasele Stefan Söderlundile.
Peale kursisõite tehti kelkudele kohe ka slaalomistardid. Ka seal oli osalejaid vähem, kui eelnevatel päevadel, ilmselgelt ka siin loobuti ilma tõttu – kas põhjuseks külm või peeti tuult endale liiga tugevaks. Nii olid fliidid väiksemad (4-3-4: 4-4-3 või umbes nii) ja pendeldamist fliitide vahel rohkem. Peaks mainima, et viiestes fliitides, kus üks koht liigub nii alla kui üles, on nii suure tasemevahega võistlejate puhul, nagu siin, põnevust üsna vähe. Neljase fliidiga on veidi rohkem, samas on ikka iga sõidu eel teada, kes välja kukub ja kes edasi pääseb (kui mingeid crashe ei toimu). Crashidest veel nii palju, et väga häiriv on tõdeda, et raja peakohtunik, kes on seotud ühe kelgubrändiga, tühistab ainult ja täpselt need kaks sõitu, kus tema lauaga edukaim osaleb crashis. Ilmselt on nimesid nimetamatagi selge, kellega tegu. Samas on olnud veel vähemalt 1-2 tõsisemat crashi, mille puhul ei ole märkigi katkestamisest olnud. Kurb, et suurvõistluste ametnik on nii erapoolik.
Pärastlõunane skippers oli kell 13.30 ja venis lausa pooletunniseks. Plaanis oli long-distance sõit ja selgus, et planeeritud rada ei ole lohedele üldse sobiv. Seega läks päris palju aega, et rada mõistlikult (ja palju lihtsamaks tehes) paika panna. Long-distance sõideti mitte raja pikkuse peale, vaid määratud aja raames. Meie võistlejatest kumbi selles ei osalenud. Küll aga võtsid mõlemad osa kiirussõidust, mis toimus suusakelguga lumel. Seega väga ekstreemseid kiiruseid ei saavutatud. Kiirust mõõdeti seekord radariga, mitte võistlejaga kaasasoleva seadmega. Nii Raul kui Boris said kiiruseks 36 miili tunnis; kiireim kelk oli sõitnud 39 miili tunnis. Meie omad läksid kiirust sõitma veidi hiljem ja tuul oli siis juba veidi vaibunud. Mitmendat kohta nad jagama jäid, ei ole hetkel teada.
Homse kohta on teada seda, et hommikupoole on veidi tuult ja päeva peale vaibub ära. Räägiti, et võimalusel tehakse slaalomit; samas on seda tiibadele vaja rohkem teha kui kelkudele: eile õhtul oli tiibadel vähem starte kui kelkudel ja täna ei olnud neil ühtegi slaalomistarti; ehk neil on oluliselt vähem slaalomitulemusi kirjas kui kelkudel.
Eks skippersil kell 9 saame teada!
Päeva pildid, autor Enda Pärisma: https://slaalom.ee/2019/02/09/fotod-wissa-2019-iv/
Jooksvad tulemused: http://wissa2019.com/uncategorized/wissa-2019-race-results/
